Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku uus ülemkarjane – Moskvast või Narvast?
Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik valmistub 29. mail valima omale uut ülemkarjast. Alates 1990. aastate algusest kirikut juhtinud metropoliit Kornelius suri aprillis. Neile valimistele tasub kindlasti tähelepanu pöörata ja sellega seoses tuleb esmalt üle korrata mõned põhitõed.
Esiteks on Moskva patriarhaadi jurisdiktsioonis tegutsev ja end autonoomsena määratlev kirik liikmeskonna poolest Eesti usulisel maastikul suurim usuorganisatsioon. Õigeusklikke oli 2011. aasta rahvaloenduse andmetel Eesti elanikkonna hulgas kõige rohkem ja Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik koondab neist suure enamuse.
Teiseks on oluline meeles pidada, et kirikupea institutsioon on õigeusu kirikus oluliselt tähtsam kui näiteks luteri kirikus. Ehkki nii nagu luteri kirik, on ka õigeusu kirik episkopaal-sinodaalne, ehk nii piiskoplik kui ka parlamentaarne, on kirikujuhtimisel nii administratiivseks kui ka vaimseks autoriteediks ikkagi ülemkarjane. Vaimset poolt tuleb siin eriti rõhutada. Ükskõik milline kiriku kollektiivne valitsemisorgan, sinod või kirikukogu, on vaid kirikupea käepikendus. Tõsi, sinod ehk kirikuvalitsus kannab igapäevaste asjade ajamise eest vastutust, aga kõik niidid kirikus jooksevad ikkagi kirikupea juurde kokku.
Kolmandaks ei tohi unustada õigeusu kirikute erakordset olukorda Eestis. Õigeusu kirik on territoriaalkirik, mis tähendab, et üle maailma laiali laotatuna tegutseb igal konkreetsel territooriumil ainult üks kirik. Eestis on kirikuid aga kaks ja see on ebatraditsiooniline ja -kanooniline olukord. Selle olukorra põhjused on ajaloolised. Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järel taastati 1993. aastal õigusliku järjepidevuse alusel enne Teist maailmasõda tegutsenud Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik, mis kuulub autonoomse kirikuna Konstantinoopoli patriarhaadi jurisdiktsiooni alla. Selle kõrval määratleb end Eestis samuti autonoomsena Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik. Moskva jurisdiktsioon kehtestati Nõukogude okupatsiooni tingimustes 1945. aastal sunniviisiliselt. Tõsi, ka enne 1920. aastaid olid siinsed kogudused Moskva kiriku rüpes, ent 1923. aastal otsustasid Eesti õigeusklikud Vene õigeusu kiriku keerulise olukorra ja iseseisvuspüüdluste tõttu jurisdiktsiooni vahetada.
Lisaks neile kahele kirikule pole sugugi vähem tähtsad ka Tallinna Nevski katedraal ja Pühtitsa klooster, mis on 1990. aastate teisest poolest stavropigiaalsed, s.t Moskva ja kogu Venemaa patriarhi otsealluvuses. Viimasega seoses ei saa mööda vaadata sellest, et need kaks struktuuri on kirikule ka võrdlemisi suureks tuluallikaks ja seetõttu on Moskva kirikukeskusele oluline hoida neid oma kontrolli all. Selline olukord nõuab siinse autonoomse kiriku juhilt alandlikkust ja pikka meelt, et senist kiriklikku tasakaalu mitte murda ja neid kahte oma rüppe mitte tuua.
Just tasakaalu säilitamist mainis avalikkusele antud selgituses ka sinodi sekretär, ülempreester Daniel Lepisk. Tema valgustas meid ka kahe kandidaadi kohta, kelle sinod eelseisvateks valimisteks kinnitas. Ootuspäraselt on kandidaadiks praegune kohalik kõrgeim vaimulik, kelleks on Narva ja Peipsiveere piiskop Lazar, ent tema kõrvale seadis Moskva patriarhaat ka teise kandidaadi, kelleks on Moskva Vaimuliku Akadeemia rektor Jevgeni. Kaalumisele võinuks tulla ka Maardu piiskopi tiitlit kandev vikaarpiiskop Sergi (Telihh) ja Venemaal juba metropoliidina teeniv Sergei (Ivannikov). Torkab silma, et ükski kandidaatidest pole kohalikku päritolu, ehkki autonoomselt ehk pool-iseseisvalt kirikult võiks eeldada, et oma kirikupea suudab kirik ise kasvatada ja ametiks ette valmistada.
Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku siseelust teab tavainimene võrdlemisi vähe ja tegelikult kehtib sama ka asjasse pühendunu kohta. Kirikujuhtimine on võrdlemisi hämar ja varjatud ettevõtmine. Nii ei jõua metropoliidi valimiste eel avalikkuse ette ka suuri debatte kiriku tegevuse ja tulevikuplaanide üle, erinevalt viimati luteri kiriku peapiiskopi valimistest mõne aasta eest.
Ent ülalmainitud ülempreester Lepiski selgitustest annab üht-teist siiski järeldada. Lepiski sõnul avaldas siinse kiriku sinod soovi, et Moskva patriarhaat pakuks valimisteks välja kandidaadi, kes võiks kohalike küsimuste lahendamisel abiks olla. Eriti rõhutas Lepisk vaimulike hariduse küsimust. Rohkem aega pühendaski Lepisk just Jevgenile. Lazari kohta oskas ta öelda vaid seda, et tema kasuks kõneleb Eestis teenimise kogemus. See reedab kirikupea valimistel toimuva võimuvõitluse, kus kohalik Moskva jurisdiktsiooni kuuluv õigeusu kogukond näib olevat lõhenenud.
Ehkki võib tunduda loomulikuna, et Lazar on valimiste favoriit, näib, et Narvas resideeriva vaimulikuna on ta tuntud ja hinnatud eelkõige oma teenimispiirkonnas Ida-Eestis. Tallinnas ei pruugi ta kandidatuuri suhtes olla sugugi nii suurt toetust. Oma osa mängivad siin kindlasti isiklike suhete ja ambitsioonide rägastik nagu ka Lazari isikuomadused, ehk teisisõnu on õhus küsimus, kas need, kes otsustavad, näevad temas kirikujuhti või mitte. Oluline on ka Vene Õigeusu Kiriku patriarhi ja Moskva meeste usaldus, et olukord püsiks rahulik. See ei tähenda muidugi seda, et uue kohaliku kirikupea tulekuga ei püütaks vanu teemasid, nagu kirikute omandi küsimus, uuesti tõstatada. Nimelt ei kuulu ajaloolised pühakojad Moskva jurisdiktsioonis tegutsevale kirikule, vaid need tagastati omal ajal Eesti Apostlikule-Õigeusu Kirikule, mis andis neist osa riigi vahendusel omakorda Moskva kirikule tähtajaliselt ja tasuta kasutada. Korneliuse ajal oli kahe siinse õigeusu kiriku vaheline suhtlus ametlikul tasandil võrdlemisi jahe, ent üksikud vaimulikud käisid ja käivad omavahel siiski läbi. Eesti Apostlikus-Õigeusu Kirikus on vaimulikke, kel on Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku ametivendadega juba nõukogude ajast saadik isiklikult head suhted, aga samamoodi on Eesti Apostlikus-Õigeusu Kirikus ka üksikuid nooremaid vaimulikke, kellele sümpatiseerib vene õigeusu maailm ja vaimulaad.
Selgituste põhjal näib Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku jaoks olevat tähtis vaimuliku hariduse küsimus, mis tugevdaks kirikut, tooks siia tõenäoliselt ka vaimulikuks õppijaid mujalt Venemaalt ja kinnistaks Vene õigeusu traditsioone Eesti usumaastikul. Valitseb ju siinses õigeusu vaimulaadis võrdlemisi suur mitmekesisus, alustades setude omapärastest traditsioonidest ja lõpetades kreekapärase õigeusu vaimulaadiga. Sinna vahele jääb ka eestipärase õigeusu vormide toetajate ring.
Kirikukogul enam kandidaate esitada ei saa, nii et üllatusi selles suhtes ei tule. Valimistulemuste ennustamine on teadupärast üks tänamatu töö. Kandidaadid ja siinse kirikupea valiku kinnitab Moskva ja kogu Venemaa patriarh Kirill ja see pole lihtsalt sõnakõlks või formaalsus. Kui siia lisada Moskvast oma kandidaadiga lagedale tulemine, siis on ülaltpoolt antud juhised ühemõtteliselt selged. Iseasi, kas ülemkarjast valiv kirikukogu, kuhu kuuluvad nii koguuste esindajad kui ka vaimulikud, suudab sellest juhinduda. Küllap käib selleks kirikus praegu intensiivne töö. Aga ei maksa arvata, et ka Lazar on püssi põõsasse visanud ja vaatab pealt, kuidas ta koht teisele antakse. Tulemusi näeme juba vähem kui nädala pärast, kui uus ülemkarjane on valitud.
Priit Rohtmets on usuteaduskonna kirikuloo vanemteadur.
25. mai 2018